Buddha meditatsioon

Dr. Evan Finkelstein

Hämmeldunud mees küsis Buddhalt: "Olen kuulnud, et mõned mungad mediteerivad ootustega, teised mediteerivad ootusteta ning mõned on tulemuste suhtes ükskõiksed. Mis on parim?"

Buddha vastas: "Ei ole tähtis, kas nad mediteerivad ootustega või ilma, kui neil on valed mõtted ja valed meetodid, ei saa nad oma meditatsioonist mingit tulu. Mõtle selle üle. Oletame, et inimene tahab natuke õli ja paneb kaussi liiva ning puistab selle üle soolaga. Kuidas ta seda ka ei pressiks, ei ta saa õli, sest see ei ole õige meetod.

Teine inimene vajab piima. Ta hakkab tõmbama noore lehma sarvi. Sõltumata sellest, kas tal on ootusi või mitte, ei saa ta sarvest piima, sest see ei ole õige meetod. Või kui inimene täidab purgi veega ja klopib seda, et saada võid, on tal purgis ikka ainult vesi.

See on nagu kausi täitmine õliseemnetega ja nende pressimine või lehma lüpsmine udarast tõmmates või purgi täitmine koorega ja selle kloppimine. See on õige meetod. - Majjhima Nikaya

Missugust meditatsiooni õpetab Buddha?

Ausalt öeldes ei tea seda keegi; sellegipoolest on meil budistlikest käsikirjadest mõned head vihjed selle kohta, missugust praktikat ta võis õpetada. Ülaltoodud lõigu järgi mõistis Buddha, et kuni ei kasutata õiget meetodit, ei saa eeldada jõudmist nirvaanasse - absoluutse vabaduse ja valgustatuse täielikult kirgastunud seisundisse.

Buddha rääkis ka kahest omadusest, mida pidas täielikult kirgastunud seisundi jaoks põhilisteks - nendeks on vaikolek ja sisekaemus. Kaks asja juhivad teid ülima mõistmise juurde. Mis need on?

Vaikolek ja sisekaemus.

Kui arendate endas vaikolekut, mis tulu võite sellest oodata? Teie meel areneb.
Arenenud meele eeliseks on see, et te pole enam oma impulsside ori.
Kui arendate endas sisekaemust, millist tulu võite sellest saada? Te leiate tarkuse.
Aga tarkuse arendamine vabastab teid teadmatuse pimedusest.

Mõtlematutest impulssidest ja teadmatusest köidetud meel ei jõua kunagi tõelise arusaamiseni. Aga vaikoleku ja sisekaemuse kaudu leiab meel vabaduse ~ Anguttara Nikaya

On huvitav, et budistliku meditatsiooni kaks kõige populaarsemat vormi, mida tänapäeval õpetatakse, kannavad nime Samatha ja Vipassana.

Samatha meditatsioon põhineb mediteerija kavatsusel ja püsival pingutusel keskendada meelt mõnele eriomasele meditatsiooniobjektile; selle eesmärgiks on arendada meele võimet keskenduda, sest kui meel on ülimalt keskendunud, siis on see teatavasti vaigistunud ning selline meel arvatakse olevat suuteline kutsuma esile sügavat sisekaemust.

Kuna Buddha selgitas, et ainult õige meetod võib kanda vilja, peaks olema õige uurida, kas Samatha meditatsioon, nagu seda tänapäeval mõistetakse ja praktiseeritakse, on õige meetod andmaks meelele vaikust. Mõiste Samatha tähendab tegelikult vaikolekut; see on terviklik seisund, kus meel ei ole mingil moel ergastatud ega aktiivne. See on vahetult seotud mõistega Samadhi, mis tähistab seisundit, kus meel on täiesti vaikne ja kõikumatu ning püsib pingutamata täielikult keskendunud seisundis.

Kuidas tekib meele selline vaikolek? Oma lõplikult väljaarenenud seisundis tuleneb vaikolek piiritust rahust, vabadusest ja teadvelolekust, mida kogetakse nirvaana tingimatus, lõputus seisundis. Just nirvaana täielik vabadus ja absoluutne õnn neelab ja keskendab spontaanselt meele.
Mediteeri, ja sinu tarkus tõelikustab nirvaana, kõrgeima õnne - Dhammapada.

Samatha meditatsiooni vääritimõistmine, nii nagu seda tänapäeval tõlgendatakse ja praktiseeritakse, seisneb lihtsalt selles, et meelt ei ole vaja treenida keskendumiseks, rakendades pingutustnõudvaid keskendumismeetodeid. Meel saavutab selle ülimalt vaigistunud ja keskendunud seisundi iseenesest ja spontaanselt, kui vaid mediteerija tunneb meetodit, kuidas lubada meelel pingutamata tõmbuda nirvaana õndsusesse.
Üldtuntud kogemus näitab, et meel jääb loomulikult keskendunuks ükskõik millel, mis pakub talle rahu ja rahulolu; see on meele sisemine omadus, mistõttu ningit treenimist ega pingutavat keskendumisharjutusi ei ole vaja.

Õige meetodi korrapärase ja pingutamata praktiseerimisega jääb vaigistumise vitaalne omadus mediteerija elus püsima ja, nagu ütles Buddha, ei ole inimene siis enam oma impulsside ori.

Pealegi, kuna spontaanne kandumine püsiva rahu ja rahulolu poole on meele loomulik kalduvus, siis inimese püüd kontrollida meelt ja jätta see ainuüksi ühele piiratud tähelepanuobjektile, nagu Samatha meditatsioonis tänapäeval tehakse, ainult takistab meelt tõttamast igipüsivasse lõpmatusse ja õnne, mida see nii väga vajab ja ihaldab.

Samatha meditatsioon ei ole siiski budistlikest meditatsioonidest kõige levinum, kõige enam kasutatakse tänapäeval Vipassana ehk teadlikustamise (mindfulness) meditatsiooni. Vipassanat peetakse samuti sisekaemuslikuks meditatsiooniks, sest oletatakse, et selle kaudu võib arendada läbitungivat sisekaemust tõelisuse tegelikule olemusele. Buddha selgitas, et Vipassana abil, mis tähendab otsesõnu sisekaemuse kaudu, võib saavutada teadmise, mis vabastab inimese teadmatuse pimedusest.

Praegusel ajal praktiseerivad Vipassana/Mindfulness meditatsiooni need, kes tahavad olla oma kehas, meeles või emotsioonides toimuva mõne loomuliku protsessi erapooletud vaatlejad. Näiteks palutakse inimesel lihtsalt jälgida või panna tähele oma kõhu kerkimist ja langemist hingamise ajal või siis jälgida erapooletult sisse- ja väljahingamist ennast.

Selle meditatsiooni teiseks enamlevinud vormiks on jälgida kõndimise loomuliku toimingu või siis püstitõusmise või mahaistumise ajal tähelepanelikult oma keha. Võtmeelemendiks on püüe olla jätkuvalt teadlik mistahes parajasti toimuvast protsessist ilma sellesse sekkumata või sellele reageerimata, olgu siis positiivselt või negatiivselt.

Mõte seisneb selles, et püütakse olla täielikult teadvel vastsest, veel töötlemata kogemusest, mis tuleb alati iseenesest ja teisendatakse iga esilekerkiva ja settiva tundmuse märkamise ja selle vabakslaskmise kaudu. Oletatakse, et see praktika annab sügava sisekaemuse (täiusliku teadmise) olemasolu tegeliku olemuse lõplikku tõelisusse nii tingitud kui tingimatutes seisundites.

Kahjuks ei ole see katse arendada ja omandada sisekaemust püüdega olla erapooletu vaatleja õige meetod. Põhjus seisneb selles, et erapooletu vaatleja, mis on ainsana suuteline õigeks teadlikustamiseks (mindfulness) ja tõeliseks sisekaemuseks, on nirvaana enda täielikult ärkvel seisund.

Tõeline erapooletu vaatleja ei ole kunagi tähelepanu ega meel, mis püüab protsessi jälgida. Põhjus seisneb selles, et püüe ise osaleb protsessis; see ei ole väljaspool protsessi.

Terava kontrastina sellele on tõeline erapooletu vaatleja täielikult väljaspool igasugust olemasolu tingimusliku seisundi tekkimise ja kadumise protsessi; see on täiesti teiselpool meelt ja igasugust inimlikku kavatsust või pingutust midagi jälgida.

Buddhalt küsiti: "Milline on õige teadlikustamine?" Buddha vastas:

"Kõndides munk teab, et ta kõnnib, seistes ta teab, et seisab, pikali heites ta teab, et heidab pikali. Ükskõik mis asendis tema keha ka on, ta on sellest teadlik... Ükskõik, kas ta kõnnib, seisab või istub, magab või on ärkvel, räägib või on vait, ta teeb seda täie tähelepanuga". ~ Digha Nikaya

Erapooletu saab olla ainuüksi elu ülim väärtus, sest ainult Sellel ei ole midagi puudu ning midagi ei saa Selle igavesest seisundist ära võtta või juurde lisada. Järelikult võib elu tõelist loomust läbistada täiel määral ainult täiesti virgunud seisundi absoluutne olemasolu ja saavutada nii ülima sisekaemuse, mida Buddha elas, kehastas ja väljendas.

Kuidas võib siis arendada tõelist sisekaemust, täiuslikku tarkust elu lõpliku reaalsuse suunas? Kui inimlik püüe olla loomulike protsesside erapooletu jälgija ei ole asjakohane meetod, siis milline võiks olla õige meetod? On selge, et õige meetod peaks tooma kaasa absoluutse teadveloleku transtsendentse ehk nirvaana seisundi kasvu ja sulandumise. Budistlik Shurangama Sutra annab alljärgneva sügava sisekaemuse:

Millise meeleelundi kaudu peaksin ma seda kasvatama? Küsi. Ära ole närvis. Kõrvaelund, mida Gwan Yin Bodhisattva kasutas, on sulle parim.
Gwan Yin Bodhisattva täiustas oma arengut kõrvaelundi kaudu, ning Ananda järgib teda, kasutades sama meetodit. Möödunud aegade Buddhad ja Bodhisattvad on jätnud meile avatuks sellise suurepärase dharma-ukse, ning meie peaksime samuti järgima meetodit kõrvaelundi arendamiseks selle täiusliku teravuseni. See on kõige kergem meetod.

Shurangama Suutras soovitatud meetodist räägitakse kui kõige kergemast, sest see kasutab lihtsat ja pingutust mittenõudvat toimingut, kus inimene laseb oma tähelepanul olla heliga, saavutamaks täiuslikku teravust. Täiuslik teravus tähendab seda, et ollakse võimelised tungima läbi olemasolu kõikidest ajutistest, alatasa muutuvatest tingitud seisunditest ja saama üheks absoluutse, tingimatu, igavese, mitte kunagi tekkiva ja mitte kunagi kaduva rahu ja rahuloluga, mis on nirvaana lõputu, kõiketeadev seisund, kõikide kannatuste lõppemine. Aga kuidas saaks olla koos heliga? Milline on õige meetod? Shurangama Suutra annab edasisi selgitusi alljärgnevates värssides:

Ananda ning igaüks siin suurel kogunemisel,
pöörake ringi oma kuulmise masinavärk.
Pöörake kuulmine tagasi omaenese loomuse kuulamisele
ja loomus saab ülimaks Teeks.
Täiuslik teravus tähendab just seda.
See on värav, kust on sisenenud niipalju Buddhasid kui on tolmukübemeid.
See on üks teedest, mis viib Nirvaanasse.
Möödunud aegade Tathagatad täiustasid seda meetodit.
Nüüd sulanduvad Bodhisattvad sellesse täielikku säravusse.
Tuleviku inimesed, kes uurivad ja praktiseerivad,
rajavad oma lootused samuti sellele Dharmale.~ Shurangama Sutra

Siin kästakse pöörata ringi oma kuulmise masinavärk. Mida see tähendab? Tavaliselt kuuldakse heli siis kui räägitakse ise või kuuldakse kedagi teist rääkimas, või kuuldakse mingit loodusheli - linnulaulu, piksemürinat, jõekohinat või midagi muud.

Meie meel on tavaliselt pööratud väljapoole, ümbruskonna suunas. Õige meditatsioonimeetodiga võib siiski õppida, kuidas kasutada efektiivselt heli, järgides seda sissepoole minnes selle lõpliku allikani.

Siin on õige meetod teadmine, kuidas järgneda spontaanselt helile, liikudes meele sees sissepoole.
Näib, et see oligi Buddha õpetatud meditatsioonitehnika, kus ta võis anda oma õpilastele erilised mantrad ehk helid (mantra on meditatsioonis kasutatav eriline heli).

Seda illustreerib alljärgnev suutra:

"Sul pole vajadust loobuda", ütles Buddha. "Sa ei tohiks jätta oma vabaduseotsinguid vaid seepärast, et arvad end olevat raske taibuga. Sa võid jätta kõrvale kogu mõttetarkuse, mida oled kogunud, ja korrata selle asemel mantrat - seda, mille ma sulle nüüd annan." ~ Majjhima Nikaya

Nendest värssidest on selge, et ülimast sisekaemusest või täiuslikust teravusest (läbitungivusest) tulenev protsess oli loomuse enda poolt juhitud: loomus saab ülimaks Teeks. See ei olnud protsess, mida juhitakse isikliku kontrollimise või pingutustega keskenduda või püüdega olla sõltumatu vaatleja.
Käesoleval ajal tuntakse "kuulmise masinavärgi" loomuliku protsessi ümberpööramist transtsndentaalse meditatsiooni (TM) tehnikana. See on täiesti pingutamata sooritatud praktika, mis ei nõua usku ühessegi õpetusse ega ühegi eripärase eluviisi järgimist. Seda praktiseerivad kõikide religioonide esindajad, samuti mittereligioossed inimesed. Selle praktilist kasulikku mõju on teaduslikult uuritud ja dokumenteeritud 40 aastat ning seda on õpetatud üle kogu maailma rohkem kui 6 miljonile inimesele kõikidest rassidest ja kultuuridest.

Pealegi ei kaasne selle praktikaga mingisugused keskendumisvormid, kontemplatsioonid ega meele, intellekti või emotsioonide kontrollitud ponnistused eemalduda kogemustest, püüdes jääda kõigutamatuks, kiindumatuks ja erapooletuks. See on väga tähtis, sest vaikolek ja sisekaemus, millest Buddha rääkis, ei olnud kunagi mõeldud kasutamiseks praktikatena.

Vaikolekut ja sisekaemust ei saa praktiseerida, kuid neid võib kergesti saavutada ja arendada, transtsendeerudes korrapäraselt nirvaanaseisundisse ja sulades sellega kokku. Just nirvaanaseisund on täiusliku vaikuse, täiusliku sisekaemuse, täiusliku teadmise seisund.
Õige peaks olema see meditatsioonimeetod, mis suudab viia meid läbi olemasolu kõikide ebapüsivate, alatasa muutuvate, tingimuslike seisundite nirvaanaseisundisse. See peaks olema meetod, mis suudab täielikult ületada omaenda protsessi ja jätta meid ühtesulanuna Absoluudiga, vabanenuna piiratud ja iseseisva olemasolu illusioonist.

Korrapärase ja pingutamata praktikaga võimaldaks see meetod integreerida nirvaana see kõikumatu, absoluutne seisund igapäevaelu kõikidesse toimingutesse ja kogemustesse ning muuta see seal püsivaks, mis lubaks meil saavutada kõikide Buddhade ja Bodhisattvade eesmärgi - kannatusteta maailma.
Kokkuvõtlikult seisneb selle Buddhat ja meditatsiooni käsitleva esse põhituum selles, et vaikoleku ja sisekaemuse saavutamiseks, mis on täieliku valgustatuse tundemärgid, ja täiusliku teadmise tegelikustamiseks, mis puhkeb õitsele lõputus kaastundes, tuleb õppida ja kasutada õiget meetodit pöördumiseks iseendasse.
 

See on nagu kausi täitmine õliseemnetega ja nende pressimine või lehma lüpsmine udarast tõmmates või purgi täitmine koorega ja selle kloppimine. See on õige meetod. ~ Majjhima Nikaya

______________________________________________________________________________________________________________________
Dr. Finkelstein on Võrdleva Religiooni ja Maharishi Veedateaduse professor Maharishi Juhtimisülikoolis. Ta on kirjutanud artikleid, mis määratlevad paljude vanade tarkusetraditsioonide ühise sisemise aluse. Ta on andnud hulgaliselt kursusi universaalsetest põhimõtetest, mida võib leida hinduismist, taoismist, confutsionismist, budismist, judaismist, kristlusest ja islamist.

Sisukord